Sekkarid

Pole veel kirjutanud Humanadest. Ilmselt selle pärast, et mul pole kunagi nende seas oma lemmikut välja kujunenud ja alati on tundunud, et ootused nende suhtes on palju suuremad, kui tulemused. Ja ei loe, et Mrs Plöti emps saab stabiilselt sealt endale noosi või et isegi ahvikätega meestele seal tihtipeale mõni sobiv pusa naeratab. Minule pole need poed kunagi meeldinud.

Kujutlege siis, kuidas ma Berliinis Alexanderplatzis suurt Humana silti kohates lihtsalt õlgu kehitasin ja kõva kolm päeva isegi mitte selle peale ei tulnud, et võiks sinna sisse minna. No ja siis eelviimasel Berliinis oleku päeval sinna ikkagi läksin ja sisse minnes mõttes nentisin, et no kas saab veel Humanam olla? Mustad pluusid, valged pluusid, kirjud pintsakud, kinder, herren, schuhe blablabla.

Ja siis tagaruumis köitis minu pilku sektsioon nimega Sixties Trend. Halleluuja -Humana oli sekundiga põnevaks muutunud. Ilmselgelt oleks kogu the Seventies Show cast saanud ühelt stangelt kogu hooaja jagu pluusikesi. Halb uudis oli see, et kõik riided olid kas suurus 42 või 24 ja nende vahele ei tundunud pärismaailmas valitsevale olukorrale vaatamata mitte midagi pakutavat. Ma arvan, pooled meie vanaemad oleks kas siis elusast peast või hauas nagu vurrkannid pöörelnud, sest neid krempleenist pluusesid, mille eest praegu 30+ eurot küsitakse, on nemad noorema generatsiooni peale surumisel ilmselt kottide kaupa prügimäele loopinud.

Erutus vaheldus kerge pettumusega kui peale mitmeid kordi katsetamist sai selgeks, et ma ei ole ei suurus 42+ ega 24-. Lahkumismõtteid heietades lohistasin oma veidi räbaldunud püksitorusid sama rubriigi stangede vahel, kui siis, peaukse poolt tulles paremat kätt, naeratas vintaažijumalanna mulle oma kõige armsamat naeratust. Ma arvan, see tunne oli väärt, et selleks puhuks võinuks Diana Ross surnust üles tõusta, samuti kohale tulnud Aretha Frankliniga põsed kokku suruda ning kogu hingest laulda midagi I will survive ja RESPECTI vahepealset. No oli lihtsalt nii ilus kleit. Ja kuna seal oli mingi 50% off nali, siis oleks see maksnud ainult 22.50. Ja teate mida - mul ei olnud nii palju sularaha. Superlahedad Rootsi pangad, mis meile imelisi kaardikesi välja jagavad, võivad teadmiseks võtta, et Alexanderplatzi Humanas ei ole nende plastic accepted ja sorry on ainuke asi, millega eestimaiste kaartide omanik sealt poest välja võib jalutada.   

Epic fail. Kuidagi humanalik, kui järele mõtlema hakata.