Sekkarid

Pole veel kirjutanud Humanadest. Ilmselt selle pärast, et mul pole kunagi nende seas oma lemmikut välja kujunenud ja alati on tundunud, et ootused nende suhtes on palju suuremad, kui tulemused. Ja ei loe, et Mrs Plöti emps saab stabiilselt sealt endale noosi või et isegi ahvikätega meestele seal tihtipeale mõni sobiv pusa naeratab. Minule pole need poed kunagi meeldinud.

Kujutlege siis, kuidas ma Berliinis Alexanderplatzis suurt Humana silti kohates lihtsalt õlgu kehitasin ja kõva kolm päeva isegi mitte selle peale ei tulnud, et võiks sinna sisse minna. No ja siis eelviimasel Berliinis oleku päeval sinna ikkagi läksin ja sisse minnes mõttes nentisin, et no kas saab veel Humanam olla? Mustad pluusid, valged pluusid, kirjud pintsakud, kinder, herren, schuhe blablabla.

Ja siis tagaruumis köitis minu pilku sektsioon nimega Sixties Trend. Halleluuja -Humana oli sekundiga põnevaks muutunud. Ilmselgelt oleks kogu the Seventies Show cast saanud ühelt stangelt kogu hooaja jagu pluusikesi. Halb uudis oli see, et kõik riided olid kas suurus 42 või 24 ja nende vahele ei tundunud pärismaailmas valitsevale olukorrale vaatamata mitte midagi pakutavat. Ma arvan, pooled meie vanaemad oleks kas siis elusast peast või hauas nagu vurrkannid pöörelnud, sest neid krempleenist pluusesid, mille eest praegu 30+ eurot küsitakse, on nemad noorema generatsiooni peale surumisel ilmselt kottide kaupa prügimäele loopinud.

Erutus vaheldus kerge pettumusega kui peale mitmeid kordi katsetamist sai selgeks, et ma ei ole ei suurus 42+ ega 24-. Lahkumismõtteid heietades lohistasin oma veidi räbaldunud püksitorusid sama rubriigi stangede vahel, kui siis, peaukse poolt tulles paremat kätt, naeratas vintaažijumalanna mulle oma kõige armsamat naeratust. Ma arvan, see tunne oli väärt, et selleks puhuks võinuks Diana Ross surnust üles tõusta, samuti kohale tulnud Aretha Frankliniga põsed kokku suruda ning kogu hingest laulda midagi I will survive ja RESPECTI vahepealset. No oli lihtsalt nii ilus kleit. Ja kuna seal oli mingi 50% off nali, siis oleks see maksnud ainult 22.50. Ja teate mida - mul ei olnud nii palju sularaha. Superlahedad Rootsi pangad, mis meile imelisi kaardikesi välja jagavad, võivad teadmiseks võtta, et Alexanderplatzi Humanas ei ole nende plastic accepted ja sorry on ainuke asi, millega eestimaiste kaartide omanik sealt poest välja võib jalutada.   

Epic fail. Kuidagi humanalik, kui järele mõtlema hakata.

Teise käe ringkondades (vähemalt minu lähiringkonnas) valitseb teatav peataolek selles osas, kas Tallinnas Narva maanteele ja Tartu maanteele ilmunud Exclusive Second Handid on samast liinist, mis Tartu Vahi tänava kaltsukas ja HOT. Kuigi V väidetavalt kaks nädalat tagasi “HOTi tšikiga” ühel peol käis, puudub hetkel siiski ametlikult kinnitatud info selle kohta, et mis teema on. Küll on selge, et need poed on olemas ja nendesse tasub sisse minna. Kuigi Tallinna Narva mnt oma on tunduvalt kallim, kui Tartu oma, saab K ema sealt stabiilselt endale mingeid pluuse. Muide on üks selline (sama fondi, värvi- ja hinnalahendusega) pood ka Tartus Puiestee tänaval. 

Viimane Tartu tripp sellesse täna veel lõplikult kaardistamata pulsti-maastikule tõi endaga kaasa hulgaliselt (Y) (MSNi kasutajad teavad selle shortcuti all ”pöial püsti” või “yes” märki, mitte lopsakate kintsudega naise alakeha) emotsioone ja väikese noosi ka.

Hotist alustades oli seal hinnatase küll üles läinud, kuid leidus värki, mis meestele küll meeldida ei pruugi, aga naistele ja teistele naistele kindlasti. Näiteks üks kollane diivanikatte riidest suurte nööpidega H&Mi kleit, mis maksis vististi ca 60 eeku ja nägi tõsiselt armas välja. Paraku oli kellegi teise armas pepu selle selja pealt nii välja venitanud, et asi õigustanuks end vaid siis, kui stabiilselt kleidi all seljakotti kanda. Paraku pole mul asju, mida tollesse kleidialusesse seljakotti panna. Kurb, aga tõsi. 

Siis leidisn ühed püksid, mida olen alati tahtnud proovida. Nende nimi on vist haaremipükste sugemetega teksapüksid vms. Need olid päris lahedad, aga neile tõmbas härra kirtsus nina suure kriipsu peale. Miskit pole teha, mul on praegu selline vaib, et härra nina on mõne asja osas bossim kui tavaliselt. Seega sai minust järgmine neidis hea leiu endale. Vaevalt, et ta neid kalliks põlgas, sest hind oli neil täiesti mõistlik 80 eeku.

Ja siis oli seal veel üks päris lahe triibuline sviiter. Kuigi K ütleb, et Tallinna tiinekad on breton chici sajaga täis teinud ja siis veel kaks tiiru peale ka, on minu südames üks soe koht sellele endiselt säilinud. (Natuke sai seda täidetud viimasel ostureisil H&Mi, aga see on juba teine teema). Igatahes oli HOTis üks ilus triibuline sviiter. Puu peale jäi ta seetõttu, et oli nii 100% süntets, et lõkke lähedale sellega minna ei saa. See aga ei lähe sugugi kokku meremehe maalähedase (väike väljendifeil) tunnetusega.
Nii jäigi paljudele ahvatlustele vaatamata lõppsaldoks ainult 10kroonine punasemummuline pearätt, mida algselt oli plaanis vööna kasutada, kuid mis hiljem katsetades ümber puusade siiski ei ulatunud. Küll aga ümber pea.

HOTist edasi läksime Vahi tänava sekkarisse, kus kõik oli kallis, aga täiesti selga pandav. Sealt ostsin jooksimiseks ühe natuke liiga kalli, aga hea lõike ja materjaliga maika (87 eeku), mille hinna tasakaalustas hiljem Puiestee tänavalt võetud täiesti normaalne 15 eegune kontoripluus,  ja siis härrale kolme soti eest mõistliku mehe tuuleka. Aga meelde jäi leti kõrval olev põnev valik CK alukaid, Desiguali käekott ja assortii müstilisi 700 eeguseid kingi.

Kuna see Puiestee tänava eksklusiiv tegi minu jaoks päeva ära lihtsalt lahti olles ja ühte 15 kroonist pluusi pakkudes, siis see peatükk pole vist veel päris kirjutamisküps. Sest seal jäi silma ka 100 kroonine täiesti mõttetu kilekas, kuid seevastu ka kohe kaks tugrikut juurde toov 210X250 cm voodikate ja nii lambavillane tekk, et ka autoga kesklinna jõudes lõhnasid käed veel “maa” järgi.  

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Ehk siis Pärnu maantee naiskontorirotte aitab täiesti ootamatult, kuid siiski rahuldavalt, hädast välja Paide tänava Uuskasutuskeskus, kust võib välja võluda 100 kroonise kostüümi. Nagu nipsti.  

Hea uudis on see, et ka weirdo sektsioon pole selle kontrorinähtuse tõttu kannatanud ning endiselt võib leida nii nahkmantleid, tepitud roosilisi pintsakuid kui ka rinnahoidjaid, mille puhul on mõistlik eelnevalt kaaluda, kas kanda neid pätside või mütside koha peal.

Seekord jäi see ontlikum ansambel minust siiski kauplusesse. (Krimkahundid teeks nüüd siinkohal järelduse, et veiderrõivaste vahest sai siiski midagi võetud, aga ka seda mitte) Seda kahel põhjusel. Kuiiganes nägus seelik riidepuu peal ka polnud, ei ole mul endiselt piisavalt fiercenessi/rumalust, et käia ringi nagu kalasabaga pirn. Teiseks hõivasid täielikult minu tähelepanu kaks vana kooli suurt kohvrit, mille ma olin eelnevalt leidnud Uuskasutuse mööbli ja raamatute rubriigist ja mille hinnast ma olin kolmandiku alla rääkinud, kuid kauba lukku löömiseks vajalik tasumise protseduur oli endiselt tegemata. Seega ei julenud ma proovikabiinis väga kaua aega veeta ja selle pluusikese juurde jäi sobiv seelik seekord leidmata.

Aga jaa, need kohvrid, need röövisid mu südame. Praeguseks on üks neist juba püsivalt täidetud - käekottidega, mis nüüd tolmu ja muu välise mõjutuse eest kenasti varjul. Teine ootab alles koridoris väärilist sisu. Mõtlesin talvemütside sinna ladustamise peale, aga neid pole piisavalt palju.  Kui nii edasi läheb, siis tuleb osta mõned väikesed kohvrid, et need siis selle suure sisse panna. Jõude ikka ei tohi seista ju.

Kraam: Omanikuta, Loodud Ahvatlemiseks
Kauple, Onu Laseb Alla!
Kingime Oliveri Lapsele Armeekiivri!
Kurat, Oleks Laupäeval Aega!

Kolalembid on kindlasti avastanud Telliskivi tänava Mööbeldaja, mille kõrval (linna poole) Mööbeldaja Ladu, mis pakub analoogselt Rieker antstress jalatsitega suurepärast võimalust istumiseks, kõndimiseks, jalutamiseks. Need kaks institutsiooni (pood ja ladu, mitte crapadvertising kingafirma) on väärt kahte eraldi postitust, mistõttu peatun siinkohal ainult Mööbeldaja Laol (no reference to Lao Melli kuulsusrikkale seiklusele Viru tänava McDonaldsis).

Mine sinna, kui

1) Sul on vaja midagi mööblijuppidest ise kokku kompunnida ja osa on puudu. Näiteks kui kavatsed teha oma Õismäe korterisse madratsitest helikindla ruumi vms.

2) Otsid korralikku tooli, laudu, riiuleid, mööblirattaid, puitplaati, voodit, puust küünlajalgu, kahtlases kvaliteedis kunstiteoseid.

3) Sa tead, et sul pole saagi, aga vaja oleks ühe või teise asja otsast midagi ära saagida. Müüjahärra teeb 25ka eest kõik ära!

4) Otsid jalgratast, lapsevankrit, golfikeppide komplekti, mäesuuski, ratastooli.

5) Sul on vaja kellelgi tõestada, et sinu korter pole sugugi mitte kõige hullemini segamini.

6) Otsid kohta, kus vaikselt ja märkamatult natuke tukkuda.

Kjaisime Jida Vjirumaal sjöömas ja sjattussime jühte podi, mjille njimi oli Juued pjuksid njelikjümmend jjõüheksa jeek.

Ja oioioi, kui hea pood see oli. No täitsa üle mõistuse ei olnud, aga kindlasti üle toreduseskaala keskmise.

Kõigepealt tuli tsentraali juurest üle tee Tartu poole hüpata, siis lombardi nurga juurest hoovi sisse ja veel paar meetrit ning siis vasakule vaat’ ja paarishüpetega trepist üles.

Seal justkui kolmetoalises korteris kõigepealt meeste- ja lasteasajd, siiis “edevam kaup” ja riietuskabiinid ja siis naisteosakond. Oli seelikuid, pluuse, pükse. Spordivärki oli vähem, aga selle eest oli päris kobedaid pruutkleite. Hinnad olid sellised, et üks täiesti normaalne puuvillane selline meestemoodi ruuduline pluus maksis 40 eeku. Seelikud maksid ka 40, kuigi sealt “edevama” stange pealt sain pihku ka ühe 90 kroonise.

Ainuke paha asi oli, et kingi ja kotte no ei olnud. St koledaid muidugi oli, aga neidki vähe.  Proovisin terve hunniku seelikuid ja ühte nummit roosat pluusi, mis minu seljas kahjuks nii nummi polnud. Ja siis proovisin kinnistamise huvides veel natuke seelikuid.

Kahjuks oli meil aeg kuidagi napp ja ma siiamaani tunnen, et ei panustanud sellesse kauplusesse piisavalt. Järgmine kord teen kindlasti pikema visitatsiooni.

Всего доброго! Целую!

Nädalavahetusel käisin Tartus ja ikka pidin jälle imestuma. Nii positiivses mõttes kui ka negatiivses. Kuna positiivset oli rohkem, siis alustan sellest, kuna seda jätkub igale poole.

Esiteks oli seal supernägus ilm ja kõik suured ja väikesed ratturid said kindlasti väga ilusa päeva. Ja siis muidugi see, et Tartus saab igale poole jalgsi minna, mistõttu üldse ei sega, et linn on velomeeste jaoks üleni tarastatud.

Postiivne on ka see, et Tartus on täiesti suvalistes kohtades mingeid poode, mis vaatamata oma absurdsele kohale ja kaubavalikule ikkagi tegutsevad. Negatiivne ongi see suvaline kaubavalik. 

Räägin Fortuuna tänava kandis aadressil Põik 4 asuvast kauplusest Antmar vms. Täiesti arusaamatu kauplus - asjad on riidepuudel, aga neid on hästi vähe ja nad on hästi valitud. Justkui mängiks keegi nende asjadega poodi, mitte ei ajaks äri. Et on mõned pluusikesed ja mõned seelikud ja mõned dressipluusid ja mõned T-särgid ja mõned kingad ja mõned käterätid ja kassaaparaat ja müüja. Et kõike mitte maha teha ja ürituse eest ükski tugrik anda, siis mainin ära, et nägin seal T-särgil tänapäeval juba harvaesinevat 14-kroonist hinnasilti ja Bart Simpsoniga vähe timmim pluuse maksis 32.

Ja nüüd heade uudiste juurde. Täna, st 1. juunil avatakse Vitamiini tänaval kiriku sekkari teine kauplus. Ja müüja ütles, et “sinna tulebki põhiliselt mööbel”. Emps lubas endale seda uudist kuuldse käsikäru osta, et asi transpordi taha ei jääks.

Old Streeti kandis võib Londonis täiesti kogemata sattuda ülimõnusale toiduturule, kus korraks kabinetist välja murdnud pintsakud ja pliiatsseelikud sebivad karbikestega paviljonide vahel ning hakkajad kokad pakuvad eri maailma otsade köögile omast provianti.

Samalt turult leidsime teisekäe ajakirjade leti, kus varasemate aastakäikude harpers Bazaardi vaheldusid plain old pornoga.

Sellesama turutänava Old Streeti poolses otsas on üks Charity Shopi nime kandev kauplus, kus üliväikesele pinnale on kihiti mahutatud raamatud, nõud, mänguasjad, riided, ehted ja tollel päeval ka kaks toredat tädi, kes kõike seda valmis pakkuma.

Sisenejalt küsitakse kohe, et „looking for anything specific“ ilmselgelt selleks, et vähendada tõenäosust, kus sabakuue hullunud otsija keerab selle väikese kaubamaailma pea peale. Või siis jalgade peale tagasi, kuna pea peale on see juba varem keeratud.

Päris inspireeriv oli selle kaupluse kohta isegi liiga suur vitriin, mis täidetud prosside, sõrmuste, kettide, preeside, pärlite, kõrvarõngaste, ripatsite ja sõrmkübaratega. Halb selle juures ainult, et kohati oli keeruline neid esemeid ülejäänutest eristada ning müüjannale selgeks teha millist kolme kiviga sõrmust neist kolmekümnest silmas pidasid.

Riiete osas midagi erilist silma ei hakanud, kuid kaevamise tulemus olid ühed superlahedad £8 rohelised kingad. 

Lähme Londonisse ühele tänavale ühte poodi, mille nime me ei mäleta, aga mida keegi soovitas, kui ülikõva kauplust.

Ja see keegi ei eksi. Paper Dress Curtain Roadil saaks minu X-Factoris kindlad kolm JAHi.

Oli interjöör koos cupcake’ide ja kuuma kohviga. Oli mõnus muusika, väikesed lauad ja padjad toolidel, raamatud ja vanad Vogue’id.

Ja siis põhiosa – rohkelt vintage kleite, kingi ja aksessuaare. Oleks rinnaümbermõõt veidi väiksem, oleks pulmakleit olemas ja võib-olla isegi mitu.

Hinnad olid kleitidel ca 20-30 poundi, kõrvarõngastel alla 10, koogikeste oma ei märganud.

Kõige toredam oli selle koha terviklikkus alates sildi ja sisemuse disainist kuni müüjateni välja. Oleks võinud sinna tundideks jääda ja kuulata nende inglisekeelset vadinat. Partying in Brighton is like going back to highschool, by the way.

Kõik algas sellest, et mu väikesel sugulasel, kes on aastatega minust u pooleteise pea jagu pikemaks kasvanud, oli vaja jalgratta lenksu. Ja siis ta viis mind, kuigi mina olin autoroolis, inimtühja Telliskivi kompleksi ette ja teatas, et siin kuskil on üks jalgrattapood. Ja siis minuski millegipärast tärkas veendumus, et see pood tõesti võib seal olla, kuna ükskord varem ühel hulkumisele pühendatud lõunapausil oli see mulle silma jäänud. Võtsime siis jalad selga ja kondasime kompleksi veelkord A-ga läbi. Esimese käigu tulemus oli see, et saime nautida suletud ust. Absoluutselt meie oma viga muidugi, kuna üritasime seda kõike täiesti ebastandardsel kellaajal.

Teine käik selles loos tuleb empsilt, kes nimelt läks Tartu linnas jalgrattaga Konsumisse ja tuli tagasi ilma jalgrattata, kuna keegi ahv oli selle superluks liiklusvahendi lihtsalt ära ajanud. See käik kahekordistas meie pere jalgrattavajadused.

Kolmas käik oli laupäeval, kui sattusin Telliskivi kirbukale ja suundusin kohe joonelt (kõrvalpõikega kõrvarõngastesse ja heliplaatidesse) sedasama Velonauti otsima. Õujee, uks oli lahti.  Rattad (just rattad mitte veel  jalgrattad) paistsid juba uksepealt kätte.  Ja siis veel üks lillaks värvitud raam ja paar juba ära säetud sõidumasinat ka. Seekord pikemaks ei jäänud, kuna neil oli seal käimas üks teine diil. Nimelt keset seda pimedat keldrit (vasakut kätt rattad ja paremal jalgrattad) seisis üks õbluke naika, kellel raha juba peos, aga mure südames, et kuidas see kuuendale korrusele veetakse. Ja siis kogu staff koos külalistega pakkus tuge ja nõu, kuidas seda teha  võis siis mitte teha. Härra tundis selles naikas ära Eda Ines Etti, seega võis käigu igati korda läinuks lugeda.

Velonaudist pikemalt siin. Kirglikumad velomaanid võivad kohta ka feisbukis laikida.

Tundub, et minu sekkarittes rapsimise tsükkel näeb välja selline, kus äripäevadel on skoor 0 ja laupäeval-pühapäeval hüppab lakke.

Viimane hea kogemus pärineb pühapäevasest Tartust,kus sai üle hulga aja külastatud Vahi tänava Exclusive Second hand nime kandvat kohta.

Ei maksa lasta ennast fäänsist nimest ehmatada. Lõppkokkuvõttes tähendab see eksklusiivsus minu meelest lihtsalt seda, et seal on päris puhas – nii asjad kui ka ruumid. 

Mis mulle selle poe juures meeldib ongi, et seal on korralikud riided ja iga asi põhimõtteliselt kõlbaks selga panna. Samas on seal ka mõnikord selliseid ahhaa hetki, nii et päris nagu Mosaicis ka ei ole. Miinuspoolelt võikski tuua välja kallimad hinnad ja weirdoriiete puudumise.

Seekord proovisin selga tervet hunnikut pliiatsseelikuid ja paraku pidin nentima, et ise ma päris pliiats siiski ei ole. Oli ka üks väga ilus suvine passe ja voltidega seelik, aga see oli jälle liiga suur. Doublefail ühesõnaga.

Veel oli seal üks lootusetult armas pluus ja siis üks pluus, mis nägi küll puu peal huvitav välja, aga oli siiski   lootusetu.                                                                                                        

Telliskivis konnates jäi silma silt Tamara 1965, avatud laupäeviti 12-16. No loomulikult tekkis huvi. Power of Google annab alust arvata, et tasub selle Tamaraga mõni laupäev kellad sünkroniseerida ja kohale minna. 

Kodulehe alusel otsustades on tegemist ülesvuntsitud vinatge mööblimüüjatega, kelle assortiisse põikab aegajalt ka riideid sisse.

Koduleht ning logo kujundus tekitavad igatahes pigem JAH tunde

Pühapäeval (sic!) saab pulstikasõltlane oma doosi kätte, kui keerab linna poolt tulles ca 200 meetrit peale Tallinna parimat hiinakat vasakule Paavli tänavale ja sõidab selle lõppu. Umbes kakskümmend meetrit enne tsivilisatsiooni lõppu paremat kätt jääb maja, mille klaasplokkidest sein pärineb justkui eesrindliku autobaasi suvilast.

Kolmandale korrusele tõusjatele avaneb aga veidi teine vaade. Terve korruse jagu saali, mis kanavõrguga kaheks jaotatud. Lisaks on selles matrjoškat meenutavas kaupluses veel ka eraldi “nõudekeskus” ja “exclusive”, millest viimases veel omakorda kaubanduspind, mis kannab nimetust “nahk”.

Suure ruumi vasakpoolses sektsioonis on umbes puusakõrgusel kastid ning pikad stanged, mis ilmselgelt peidavad nii mõndagi. Ole ainult mees/naine ja kaeva see välja. Samuti oli seal suhteliselt surnuks kantud kingi, mänguasju jmt. Üllatavalt palju oli ka erinevas suuruses ratastega kohvreid.

Selles jaotises on omakorda ka üks väiksem jaotis Iraagi vms missioonist üle jäänud armeevarustusele - saapad, püksid, jakid, kiivrid, nii rohelised kui ka liivakarva.

Parempoolses alas on kaubad hinnaga 129 krooni kilo. Rubriigid on “kangad” “meestekaubad” (mitte, et mujal meesterõivaid ei leiduks) ja “mix”. Needki on välja pandud kastides.

“Exclusive” peidab endas veidi paremini organiseeritud valikut. Hinnad on sviitritel nt suurujärgus 75 eeku, jopedel 100 ja peale. Samas jääb silma üks soojem jope, millel küll jah on peal Peak Performance’i logo, kuid hind on ikkagi arusaamatu 699 krooni.

Päris ootamatult mõjuvad rubriigis “nahk” aga täiesti uued tüdrukute kleidid - sitsid, satsid, 500 kroonised hinnad ja neist vasakul võidunud nahkjakid ning basskitarr takkatraavi.

Minu tõeliseks lemmikuks oli aga üks roosast plastmassist elusuuruses, kuid veidi vildakas köögimööbel päris kraani ja 999 kroonise hinnasildiga. Kaardimakse võimalus on loomulikult olemas.

Elu nagu filmis!

Pärnu maanteel Kalevi maja ja Äripäeva maja vahel on üks suurte akendega suhteliselt pisike pulstikas, mis tegelikult on seest suurem kui väljast. Valik on viiekroonistest T-särkidest kuni 450 krooniste Quicksilveri meeste dressipluusideni. Sinna vahele jääb igasugust nodi.

Seekordne (st neljapäevane) leid oli üks punane puhvis varrukatega kleit, mis oli tõesti kaunis, kuid kahjuks liiga pisike nii u 36 numbri kandjale (ilusad jalad on samuti must).

Teine väga tore asi oli üks must keebilaadne lühike jakk, millel suured nööbid. Hind oli ca 100 krooni ringis, Originaalis pärines see vist H&Mist.

Kindlasti külastan jälle, kuna pluuse, seelikuid, pükse ja vöösid on seal ikka päris laialt. Kui kohe selga ei sobi, siis on vähemalt, mida timmida.

Nädalavahetusel põikasin Tartus Annelinnas kiriku pulstikasse. Kuna seal on lisaks riietele ka terve hunnik muud träna pöörasin põhitähelepanu lillepottidele, millesse aknalaual pulbitsevat basiilikutaimede hunnikut ümber istutada. Õnneks ei petnud see pood mu lootusi ja 90 krooni eest sain kokku tubli kümme erineva suurusega potti. Lisaks veel tugeva paberkoti, mille eest Rimis vähemalt kolm krooni küsitakse.

Miinuspoolelt panen kirja selle, et mu teine huviartikkel - kapuutsi ja taskuga pusa rulluisutamiseks esines ainult täiesti ebahuvitavas või üliplekilises konditsioonis.

No ja tõsiselt tõsiselt halb uudis oli see, et emps rääkis, et teine Annelinna huviväärtus - endises Kodu poes tegutsev samasugune sodiladu oli (sic!) maha põlenud.

Meeldiv üllatus oli aga ühest täiskomplektis Singeri õmblusmasinasinast tehtud lauake, millest oli küll masin ise eemaldatud (kurb), kuid ülejäänu oli terve ja heas korras ning selle eest küsiti 300 krooni.

Eile käisin Juurdeveo tänaval kaupa uurimas. Kõik oli suhteliselt endine - suhteliselt palju kingi, teksapükse, veninud kampsuneid ja pisikesi käekotte.

Miskit head kraami kahjuks ei saanud, aga kuna kell oli palju ja eelnenud tööpäev pikk, siis erilist hasarti ka ei tekkinud.

Üks punane mantel oli siiski päris äge, aga nõks liiga suur ja siis hakkas silma mitmeid õhukesi fliise neile, kes jooksuspordiga tegelevad.

Ehete osa on selles kaupluses imelik - uued ja veidi imelikud esemed, mis minu maitsega eriti kokku ei lähe.Ja sellist tunnet ka ei tekkinud, et oleksid justkui vanaema varalaeka avastanud.

Veel jäi silma üks casual pusa moodi asi (vasakul) 75 eeku ja ühed beep toe keskmise kontsakõrgusega mustad lakknahast kingad 149 eeku. Mõlemad jäid siiski seekord poodi.

Teisel ehk meesterahvasteriiete korrusel ei käinud, seega miskit mõistlikku selle kohta öelda ei oska.

Küll oli seal  käimas huvitav kampaania - viid oma vanad kingad sinna ja saad uued 50% odavamalt vms.